(:)kivisildnik: Noortekogu kui elustiil*
Selline, mis näeb ette funktsionaalse tarbimise, eelkõige mungaordu ürbi kandmise ning funktsionaalse meelelahutuse, üldjuhul õigeuskliku muusika kuulamise ja tarbimisvagas urkas joomise ja hooramise. On see disko, grunge, räpp või emo, vahet pole.
Elustiili mõte ja lummus on vastupandamatud, elustiil lubab saavutada edu ilma pingutuseta, võimeteta, silmapaistvate kehaliste või vaimsete omadusteta. Elustiil tõstab su samale pulgale rokikangelasega isegi siis, kui oled kivikurt ja kurttumm. Õiged riided selga ja õigele festivalile, õigesse klubisse!
Elustiilil ei ole sisu, õigemini on see sama mis kõigil tänapäeva inimtegevustel – kiire edu ilma vähimagi pingutuseta. Pappi ja keppi ja kohe. Sisu saavutamise vahendiks on vorm, vorminõuded on ranged: õiged püksid, õige T-särk, õiged sussid ja õige huugamine kõrvus. Elustiili sõnum on täpselt sama sügav ja tülgastav kui mis tahes levilaulu tekstiosa.
Elustiili lubadus on seesama seksilubadus, mida jagab rutiinne tarbimisskeem: pese pead selle-ja-selle šampooniga, siis hakkad orgastiliselt kiljuma nagu tädi teleekraanil. Kindlasti teate kedagi, kes ostes seda-ja-seda šampooni sai täieliku rahulduse.
Elustiilid on noortele. Neid veetlevad elustiilid kohe eriti. Elustiilid on lausa maagilised, neis on olemas laiatarbe seksuaalmaagia. Tõsi küll – pea peale keeratud seksuaalmaagia. Seksuaalmaagia käib kuidagi nii, et tegeled õige seksiga ja saad selle, mida tahad. Elustiil käib nii, et sa ostad asja, mida tahad, ja saad vahekorra kauba peale. Igal juhul on protseduur maagiline, otsest seost asjade ostmise ja soovitud tulemuse vahel ei ole.
Mille poolest erineb noortekogu punkarite jõugust või emokarjast? Poliitiline subkultuur on kontsentreeritum, ta on täielikult ja vahetult keskendunud allumisele. Kui emo allub oma ebajumalatele ostude kaudu, siis parteibroiler allub otseselt, vahetult, kogu ihu ja hingega, ta täidab korraldusi, mida loeb parteilise isahane silmadest või meilidest.
Noortekogus ei ole vaba tahte illusiooni, ei ole ka fantaasiamaailmas elamise illusiooni. Rikaste vanemate lapsed kisuvad subkultuuri nimel oma püksid lõhki või ostavad katkiseid ja koledaid kaltse, et näha välja alandlikud. Parteilaste pesas ei lähe illusioon läbi, korraldused tuleb täita tegelikult, plakatid tuleb kleepida sinna, kuhu vaja, liimiste pükste ettenäitamine ei anna tulemust. Me kõik mäletame, kui usinasti töötas lapseohtu Sven Mikser keskerakondliku kodumasinana ja moonutas ühe võrguküsitluse tulemusi, toksides lõputult mingit Keskerakonna toetamise nuppu.
Püksid ei ole noortekogus tähtsad; põhiline, et nad ei sõeluks püüli, kui on vaja massikoosolekul kisendada või tänaval inimesi lipikutega tülitada. Ja kui noortekogus ongi mingid mungatekstiilid, siis on need äärmiselt ebaseksikad, jõledad kampaaniasärgid või järellohisevad loosungid. Varjamatu orjus ja silmatorkav ebaseksikus on noortekogu atribuudid. Sellel subkultuuril peab olema väga veetlev lubadus, ilma ei hakkaks ometi keegi lolli mängima ning tasuta ebameeldivat ja põlastusväärset tööd tegema.
Lubadus on olemas ja erineb põhimõtteliselt emolubadusest. Emolubadus on pessimistlik: emotse, kuni oled noor, siis lähed tööle ja ongi elu läbi. Noortekogu lubadus on igavikuline – kannata välja ja rüga, kuni oled veel noor, siis tuleb ilus aeg, kus pääsed partei palgale, siis algab täielik orgia, ja kui sa veel rohkem lipuga vehid ja veel kõvemini kisendad, siis kutsutakse sind partei tagatoa soojusse.
Tagatoa soojus on suur ahvatlus, võimalus sukelduda kõige tasuvamatesse vargusskeemidesse, krabada esimeste hulgas korruptsioonikatlast kõige rasvasemaid käntsakaid, mitte kraapida või lakkuda selle katla põhja partei toitumisahela alumistel astmetel. See motiveerib. Ainult loll ei motiveeru: ausa tööga, ausa äriga või ausa pangaröövimisega jääd surmani vaeseks puuvillanoppijaks.
Loomulikult on seegi lubadus katteta, sest varsti tuleb parteibroileril tööle minna, algab sama peremure ja -vaev nagu lihtemol ja elu on läbi. Emol olid vähemalt silmaalused mustaks värvitud ja teiste emode meelest oli see lahe. Lipuga vehkimine pole aga isegi teiste broilerite arvates tore. Lihtemo saab oma elustiili harrastamisest positiivse emotsiooni, ehkki kvaliteetseks jääb enamikule vaid unistuseks. Lihtbroileri osaks jääb aga alandus ja rikutud noorus.
Subkultuurilavadele ja B-lavadele mahub palju rohkem inimesi kui partei tagatuppa. Tagatoas on sageli vähem tüüpe kui ühes bändis, aga isegi punkbände on meil arvukalt. Selles mõttes on mis tahes grunge- või pungilubadus ausam. Moraalist me üldse ei räägi. Laval lambana määgida on tobe, aga lambakarja alatult ära kasutada on kuritegelik.
Rikutud noorus on ka edukatele broileritele näkku kirjutatud, kusjuures emas- ja isasbroilerite ellujäämisstrateegiad on erinevad. Meesbroileri tüüpnäide on ülejooksik Karel Rüütli, kes ühendab endas täiuslikult karismapuude, elujõuetuse, põhimõttelageduse, vaimse madalpinge ja pehmo tüüpilised omadused. Kõik isasbroilerid ei lömastu nii täielikult, ent kõhtjalgsetest eristuvad neist väga vähesed.
Emasbroilerid aga omandavad ilmselgelt kiskja välimuse ja käitumismudelid – nad on agressiivsed, nende ilme meenutab rünnakuks valmistuva hüääni irvet, julm konkurents ellujäämise nimel alfaisaste keskkonnas on teinud neist kalestunud tapamasinad. Ellu pole nad jäänud muidugi mitte tänu julmusele, vaid nad said võimaluse, sest vanad hundid nägid neis pigem voodi- kui saaklooma.
Elustiil on igal juhul püünis. Grungepüünisega võetakse rajalt maha emotsionaalne põhimass. Noortekogu on aga mõtleva nooruse hukatus. Emotsionaal vaatab, jee, grunge on lahe, kisun endal püksid lõhki, jeeee! Mõtlemisvõimelisem noor arutleb, et mis ma ikka pükse lõhun, neegerdan natuke parteis, saan pärast parema koha peale, tööd ka nagu teha ei tahaks.
See ei pruugi nii olla, võib-olla arutlemisvõimelist noorust ei olegi olemas ja ma olen eksiteel, võimalik. Ehk on noortekogud täidetud emotsionaalsete hälvikutega, kes vaatavad, et Ansip on lahe, jee, lähen vehin lipuga, jee. Nii või teisiti – jään selle juurde, et noortekogud on noorte moraalse pilastamise instrument.
Kas need noored on juba loomu poolest metsa poole või valmistatakse niigi napist mõtlemisvõimelisest materjalist surmasektide kuulekaid tööriistu – tulemus on sama. Parteid on väljasuremissektid ja kõik, kes oma mõistuse ja südame rakendavad selle koletu kurjuse teenistusse, on monstrumid, nimetagu see kurjus end isamaaliseks, sotsialistlikuks või kuidagi teisiti. Ja need koletised toovad kaasa arvukaid inimohvreid ning täieliku ühiskondliku hävingu.
* Käesoleva tekstiga osaleb Kivisildnik Keskerakonna Noortekogu esseekonkursil, kirjutades etteantud teemal nr. 4.
