EKSPRESSI ARHIIVIST | Vene kindral, kes pommitas Tallinna: „Mis teha. Mis teha. Mis teha. Sõda on õudne“
(15)Stalini kotkas. 1944 pommitab noor lendur Vassili Rešetnikov Tallinna. Mida ütleb 84aastane kindral nüüd, kui Eesti Ekspress näitab talle fotosid märtsipommitamise varemetest?
Artikkel ilmus esmakordselt 2004. aasta 2. septembril. Rešetnikov 20. märtsil 2023 ning avaldame seetõttu loo uuesti.
Vene lennuväel on suurejooneline komme oma kangelaste meelespidamiseks.
Tu-160, hellitusnimega „Valge luik”, on maailma suurim ülehelikiirusega raskepommitaja. Tuumapommid pardal, võib ta külvata surma mis tahes maakera punktis, liikudes üüratu kiirusega kuni 2200 kilomeetrit tunnis.
Rahapuuduses siplevate Venemaa õhujõudude relvastuses on vaid viisteist Tu-160. Iga lennuki küljele on kirjutatud punaselt tema nimi, nagu näiteks Ilja Muromets Vene bõliinadest tuntud vägilase järgi.
Kolm „luike” kannavad kuulsate Vene lendurite Aleksandr Golovanovi, Aleksandr Molodtši ja Vassili Rešetnikovi nimesid. 1944. aasta märtsis osalesid need mehed pommirünnakutes, mis tegid maatasa Narva ja hävitasid suure osa Tallinnast.
* * *
On raske uskuda, et erukindralpolkovnik Vassili Rešetnikov on 84aastane. Käbe vanamees ei kanna keppi ega prille ja kuuleb selgesti. Hallid juuksed on kammitud hoolikalt üle pea. Tumedal pintsakul helgib rinna kohal kuldne viisnurk.
Rešetnikov on väikest kasvu, millest oli ahtas lendurikabiinis istumisel omajagu abi. Ehk just kehaliste eelduste pärast suunas komsomol ta 1936. aastal pärast keskkooli lõpetamist Vorošilovgradi sõjaväelendurite kooli.
Ajaloo irooniana leiab meie kohtumine aset Vantaa lennundusmuuseumis. Rešetnikov on aukülaline näitusel, mis räägib Soome õhukaitse võidust Helsingit pommitanud venelaste üle.
Kindral vaatab mulle otse silma ja ma tajun, et 60 aasta tagused sündmused pole tema jaoks kuhugi kadunud.
Märtsis 1944 on 24aastane Vassili Rešetnikov polguülema asetäitja. Kahemootorilise pommituslennuki Il-4 piloot on tõeline Stalini kotkas, nagu temasuguseid kutsutakse. Ta on pommitanud Berliini ja teisi Saksa linnu.
Erinevalt paljudest lenduritest ei ole Rešetnikov ebausklik ega kanna kaasas talismani. Kui teised keelduvad lendamast lennukiga nr 13, siis tema lendab külma kõhuga. Õnne on tal roppu moodi.
Saksa Messerschmidti allatulistamisega lõppenud õhulahingus saab surmavalt haavata tema navigaator ja lastakse sodiks lennuki vasak mootor. Siiski suudab ta kõrgust kaotavat pommitajat õhus lohistada 350 kilomeetrit ja maanduda omade juures lumisel põllul. Teinekord süttib tema Il-4 õhutõrjemürsu tabamusest põlema, kuid meeskonnal õnnestub tuli kustutada.
Poliittöötajad on maalinud Rešetnikovi lennukile maagiliselt kõlava sõna Pobeditel (Võitja). Temale endale käib see pinda. Noore lenduri päritolu pole tööliste ja talupoegade Punaarmees mitte kõige tavalisem. Ta on sündinud
Ukrainas Dnepropetrovskis tuntud kunstnike ja ikoonimaalijate suguvõsas. Lahingute vaheajal kirjutab ta luuletusi lendamisest ja armastusest, mis ilmuvad ajakirjades.
Kaugtegevuslennuvägi Aviatsija Dalnevo Deistvija (ADD) on Punaarmee eliitüksus. See allub otse Stavka'le - kõrgema
ülemjuhatuse peakorterile. Seega Jossif Stalinile isiklikult.
Väeüksust juhatab lennuväemarssal Aleksandr Golovanov. Endisel tsiviillenduril on Kremlis hea maine. 1937.-38. aasta suure parteipuhastuse ajal vedas Golovanov oma lennukiga VIP-rahvavaenlasi Moskvasse kohtu alla.
Sõja algul teeb Golovanov Stalinile ettepaneku luua eriväeosa kaugel vaenlase tagalas asuvate sihtmärkide pommitamiseks. Idee pole originaalne, vaid laenatud Euroopa sõjatandrilt.
1944 kuulub teist aastat tegutseva ADD lennuparki tuhatkond õhusõidukit. Golovanovi mehed veavad varustust partisanidele. Nad viskavad alla langevarjureid-spioone, sealhulgas Eesti kohal. Otsekui tuletõrje lendsalk pommitavad nad vaenlast kõige tähtsamate lahingute piirkonnas Stalingradist Kurski kaareni.
Suure osa ajast ootavad ADD lendurid sobivat ilma. Kaotuste vältimiseks eelistavad nad lennata kuuvalgetel öödel.
Langenute väikese arvu tõttu kutsuvad lendurid oma üksust „kindlustusfirmaks“.
9. märtsil avastavad ADD luurelennukid, et läänes on selge ilm. Moskvas Peetri palees on seda sõnumit juba mõnda aega oodatud. Vene kauglennuväe staap tegutseb samade seinte vahel, kus asus 1812. aastal Napoleoni armee peakorter.
Algab ebatavaliselt suur operatsioon, mida juhib Golovanov isiklikult. Leningradi ja Moskva ümbruse lennuväljadelt tõuseb õhku sadu lennukeid, mis peavad heitma öö jooksul alla kaks pommikoormat. Igaüht Tallinna kohale ei lasta. Algajate asi on pommitada ohutumaid sihtmärke nagu Paide.
Enamik lennukeid on kodumaised Il-4, kuid ADD kõige löögivõimelisemad üksused lendavad ameeriklastelt saadud
pommitajatega B-25.
Moskva lähedasel aerodroomil jagab käsklusi eestlasest polgukomandör Endel Puusepp. Ta saadab Tallinna poole teele neljamootorilise Pe-8. Poolenisti lahtiste luukide vahelt ripub välja hiiglaslik 5000kilone pomm. See jääb viimaseks suureks pommiks, mida venelased sõjas kasutavad.
ADD polgud ja eskadrillid liiguvad Tallinna poole kindlas lahingukorras. Kümne pommitaja kohta tuleb üks lennuk, mille koorem koosneb ainult valgustuspommidest. Nende allaviskamine on usaldatud parimatele lenduritele.
Nõukogude õhujõudude jaoks on tegemist uue taktikaga. Esimest korda katsetati seda vaid kuu aja eest, kui Stalin andis Golovanovile ülesande Soome põlvili suruda. Kolme õhurünnaku käigus pommitas Helsingit rohkem kui 2000 lennukit. Stavka peab seda suureks õnnestumiseks, nimetab rohkem kui 30 lendurit Nõukogude Liidu kangelasteks ja ootab soomlaste kiiret alistumist.
* * *
Mul on kaasas koopia kevadel 1944 Soome luure koostatud kaardist ADD asukohtadega. Kas Rešetnikov mäletab veel, kustkaudu ta Tallinna lendas?
Kindral paneb prillid ette ja süveneb kaardi kohale.
„Meie polk asus siis Andreapolis. Peipsi järv oli hea orientiir. Sealt lendasime mereni ja siis mööda rannikut edasi. Lennuaeg oli kaks ja pool tundi. Kui me Tallinna jõudsime, siis keegi juba pommitas. Tulekahju paistis 300 kilomeetri kaugusele.”
Lendurid teadsid pommirünnakutest võimalikult vähe. Neid võidi alla tulistada, nad võisid vangi langeda ja Saksa ülekuulajatele saladusi lobiseda. Või veel hullem, poolt vahetada. Vlassovi armee lennuväes võitles näiteks kaks Nõukogude Liidu kangelast.
Aga Rešetnikovi hilisemat karjääri arvestades peaks kindral olema väga informeeritud. Kas ta oskab öelda, miks oli vaja Tallinna rünnata?
„Tallinn oli sakslaste jaoks relvastuse ümberlaadimise keskus. Tallinna sadama kaudu varustati relvadega Soomet. Nii suureks operatsiooniks sai anda käsu ainult Stavka: Stalin või kindralstaabi ülem. Golovanov täitis käsku ja ADD tegi, mis tema võimuses.”
Räägin kindralile, et Tallinna pommitamise kohta liigub juba aastakümneid mitu legendi. Ühe kohaselt pommitasid Tallinna naislendurid.
„Ei ole tõsi!“ teatab kindral. „ADDs oli ainult üks naislendur. Naisi oli küll palju, aga nad täitsid maapealseid ülesandeid.”
On veel üks legend. Tallinna pommitamist olevat juhtinud Inglise instruktorid.
„Kindlasti mitte!” hüüatab kindral kategooriliselt, ehk isegi solvunult. “Meil olid oma instruktorid. Ma ise olin instruktor. Mul oli isegi vastav tunnistus: lendur-instruktor.“
Kas kindral mäletab veel, mida ta Tallinnas pommitama pidi? Vana mehe suu venib ootamatult muigele. „Helsingis oli sihtmärk laevaehitustehas. Me eile juba naersime selle üle. Mind on pandud elama hotelli, mille aknast see tehas paistab!“
„Tallinna sihtmärki ma ei mäleta. Raudteesõlmed olid alati sihtmärgid. Ja sadamad. Aga linn tervikuna mitte. Meile ei antud kunagi sellist ülesannet.“
Ma olen sellist vastust oodanud, aga ikkagi kõlab see üllatav. Märtsipommitamisel hukkus ligi 600 tsiviilisikut. Vene sõjavange sai surma rohkem kui sada. Wehrmachti sõjaväelasi langes ainult 50. Peavarjuta jäi 20 000 elanikku. Täielikult hävis 1400 elumaja, kannatada sai üle kolme tuhande.
Kui see polnud eesmärk, siis miks nii juhtus?
Võtan kotist märtsipommitamist käsitleva raamatu „Tallinn tules“ ja avan selle keskelt. Esimesel fotol on põlev Niguliste kirik.
Järgmine foto on tehtud 10. märtsi hommikul Raekoja platsil. Raekojal pole enam tornikiivrit ega Vana Toomast. Järgmisel fotol on Harju tänava varemed. Mida kindral nüüd ütleb?
Rešetnikov paneb hoolikalt prillid ette, uurib fotosid ja esitab läbinisti professionaalse küsimuse: „Kui kaugel need hooned raudteest või sadamast on?“
Kui kaugel on Balti jaam Harju tänavast? Pakun, et võibolla kilomeeter-poolteist.
„See võis olla,“ annab kindral eksperthinnangu, pilk fotodele kinnistatud. „Mis teha. Mis teha. Mis teha. Selles raadiuses võis see olla. Sõda on õudne.“
Kindrali sõnad on pragmaatilised, kuid tema häälest aimub paratamatuse tunnetust.
Ma pole näinud Tallinna, küll aga Helsingi sihtmärkide kaarti. ADD ajaloo uurijad Aleksandr Medved ja Dmitri Hazanov avaldasid selle Helsingi pommitamist käsitleva uurimuse juures.
Kaardile olid kantud tõepoolest üksnes sõjalise tähtsusega objektid, sealhulgas riigiasutused. Kuid need asusid keset elurajoone. Ning 60 aasta tagused pommid ei kukkunud kaugeltki nii täpselt nagu USA õhurünnakutel Belgradile 1999.
Ja kui paljusid lendureid see huvitas? Medved ja Hazanov kirjutavad: „Kogenematute meeskondade seas levis kahetsusväärne harjumus visata pommid „tulekahju leekidesse“. Pärast Tallinna pommitust tegid polguülemad peapesu noortele lenduritele, kes olid visanud oma pommid, „kuhu juhtus““.
* * *
9. märtsiga ei olnud Eesti pealinna saatus veel otsustatud. Soome uurija Carl-Fredrik Geust leidis ADD arhiivist paberi, et vähemalt üks lennupolk pidi pommitama Tallinna järgmisel päeval uuesti. Kuid halvenenud ilma tõttu jääb ülesanne täitmata. Stalin saadab oma kotkad sinna, kus toimuvad olulisemad lahingud - Krimmi ja Valgevenesse.
Sügisel 1944 sõlmib Soome Moskvaga vaherahu. Helsingisse saabunud Andrei Ždanovi delegatsioon otsib asjatult suurpommitamise jälgi. Ootamatult selgub venelastele, et neid on ninapidi veetud. Helsingi õhutõrjetule survel viskas suur osa lennukitest oma pommid hoopis merre. Linnas hukkus vaid 150 inimest.
Sellepärast siis soomlased ei andnudki pärast pommitamist alla, vaid jätkasid sõdimist! Ždanov ei jäta seda Stalinile edasi rääkimata.
ADD kaotab oma eristaatuse ja alandatakse tavaliseks rindelennuväeks.
Vahepeal lennuväe peamarssali auastmega pärjatud Golovanovist ei saa kunagi Nõukogude Liidu kangelast.
* * *
Pärast 300 lahingulendu keelatakse Vassili Rešetnikovil sõjategevusest osavõtt. Noort meest tahetakse hoida uute ülesannete jaoks. Tema kaupleb siiski välja õiguse seitsmele viimasele lennule.
Hasart võidelda maksaks talle peaaegu elu. Pommirünnakul Königsbergi satub Rešetnikovi lennuk äikesepilve ja hakkab koost lagunema. Mehed hüppavad langevarjudega alla, maanduvad Saksa tagalas ja hiilivad üle rindejoone.
Sõjajärgsetel aastakümnetel saab Rešetnikovist Nõukogude kauglennuväe juhataja ja lõpuks õhujõudude ülemjuhataja asetäitja. Kõrgemale pole enam kuhugi tõusta. Pärast poole sajandi pikkust teenistust läheb ta 1986. aastal pensionile. Ta kirjutab mälestused „Mis oli, see oli“, kus pühendab Narva ja Tallinna pommitamisele kuusteist rida.
Intervjuuks lubatud 45 minutit on möödunud linnutiivul. Kas kindral on Eestis käinud?
„Tallinnas käisin ma pärast sõda. Väga ilus, omapärane linn. Narvat pommitasin, aga sinna ei sattunud.“ „Tartus olin sage külaline. Seal oli minu kauglennuväe diviis, mida juhtis seesama Džohhar Dudajev. Hahahaa!” purskab vanamees naerma.
„Võite olla uhked, et ta teil teenis. Dudajev oli hea komandör.”
Kindrali silmanurka ilmub lõbus kuradike. „Ma ei tea, kui palju te seda teate, aga Tartus oli suur tuumalõhkepeade ladu. Alati, kui ma tulin, läksin kõigepealt ladu vaatama, et seal kõik korras oleks.”
„Endel Karlovitš“ Puusepp, kellega kindral kirjavahetuses oli, suri 1996 Tallinnas. Kui palju Tallinna pommitajaid veel elus on?
„Lendureid ja navigaatoreid võib ühe käe sõrmedel lugeda.”
Kas te ohvritele kunagi mõtlesite?
„Teate, ei mõelnud. Me pommitasime sihtmärke kui abstraktseid objekte. Ma usun, et see oli nii ka teiste riikide lennuvägedes.”
Kas te pommitades hirmu tundsite?
„Ühelt kuulsalt dresseerijalt küsiti, kas ta kardab. Tema vastas: „Karta ei tohi!“ Me olime profid. See oli meie töö.”
Portreelugu „Stalini kotkas“ pälvis Saksamaal ajakirjandusvõistlusel (2005) teise koha.
