2002: Tippadvokaat plindris. Ojukausti eellugu. Metanoolisurmad.
Kelle huvides töötas tippadvokaat?
Viktor Kaasik ei rääkinud mitu aastat Mihkel Kärmasega. Nimetas teda ühes teleusutluses sarkastiliselt pealelööjaks. See polnud mingi ime. ETVs uurivat saadet "Pealtnägija" vedav Mihkel raporteeris oktoobris 2002 Ekspressi veergudel, et tipp-advokaat Kaasik pistis o-ma kliendi, vineerivabrikant Lutheri pärijate maa võileivahinnaga oma tasku.
Mihkel pälvis paljastuse eest parimale uurivale loole mõeldud Bonnieri preemia.
Advokatuur leidis, et Kaasik ei rikkunud eetikakoodeksit. "Seni arvasime naiivselt, et advokaat, kelle me palkame oma huve kaitsma, ei peaks samal ajal himustama sama vaidlusalust vara. Me eksisime," tõdes värskelt Ekspressi peatoimetajaks saanud Tiina Kaalep.
Kaasik kaotas advokaadikutse üheksa aastat hiljem, kui kohus mõistis ta süüdi pistise andmises.
1994. aastal vallandas välisministeeriumi kantsler Indrek Tarand noore naisdiplomaadi Kristiina Ojulandi, kelle hüüdnimi Isamaaliidus oli Meie Veetlev Leedi.
Kaheksa aastat hiljem sai Ojulandist välisminister ja algas arveteklaarimine. Peagi pärast tööle asumist tegi minister, keda ministeeriumi vanad olijad kutsuvad selja taga Tallaks ja päritolu järgi Kohtla-Järve Kaklejaks, kantslerile ettepaneku uus töökoht otsida. Tarand võiks minna suursaadikuks Itaaliasse või Rootsi. Kantsler tõrkus ...
"Mis oleks juhtunud, kui Indrek Tarand poleks Kristiina Ojulandi lahti lasknud?" küsis loo autor Tarmo Vahter ja vastas ise: "Tõenäoliselt oleks Ojuland täna suursaadik mõnes Tšehhi-suguses riigis. Või juhiks üht peamaja arvukatest büroodest."
"Kättemaks välisministeeriumis" sai Eesti aasta parima olemusloo preemia.
Res Publica on Olari Taali järjekordne äriprojekt. Seni pole härra Taalil elus eriti õnne olnud. Tartu Kommertspank läks pankrotti, Hoiupank suleti, Lääne-Eesti vaatlustornist ei paistnud ühtegi sulelist.
Üksvahe töötas härra Taal siseministrina, siis kasvas kuritegevus ning Viru tänava vallutasid mustlased ja taskuvargad. Nüüd siis on härra Taali huviobjekt uus poliitika.
Miks mitte, proovida tasub alati, ehk joppab seekord? Tuult tiibadesse, härra Taal!
• 9. septembril 2001 ostis Aivar televiisori (pruugitud, Saksa oma) ja pärast õnnistati telekas salaviinaga sisse. Hommikuks oli Tatjana Kitajeva esikus surnud ja televiisor varastati kahe nädala pärast ära.
• Keegi ei tea, millal ta viina järel käis või kus ta jõi, aga pühapäeva lõuna ajal ütles Merle Naar, et tal on paha. Istus välja trepi peale maha ja sinna ta suri. Nädal enne surma sai Merle tütre käest teada, et saab varsti teist korda vanaemaks. Merlel oli selle üle nii hea meel, et kallistas tütart hästi-hästi kõvasti.
• Viimane viinavõtmine oli nii, et naabri juures istuti lauda ja Urve Allik ja Jüri kutsuti ka. Jüril hakkas paha ja ta viskas varsti pikali. Kui silmad lahti tegi, leidis ennast Tartu haiglast. Koju jõudes ja toibudes kuulis Jüri naabrite käest, et Urve on surnud ja vahepeal maha maetud.
• Poisid pakkusid Enn Riisile maja ees viina. Enn võttis suutäie ja ütles, et mis mina, vana mees, teiega joon, ja läks koju magama. Kesköö paiku kutsuti Ennule arst. Teised poisid jõid õiget viina peale, neil polnud häda midagi.
Madis Jürgen pani kirja nende 24 mehe ja naise lood, kes end Pärnu kandis sügisel 2001 metanoolist surnuks jõid.
