Suletud maailmas võtavad võimust tardumine ja roidumus, inimesed närtsivad. On üks võimalus end aidata!

Kumb oli enne, kas pandeemiana leviv depressioon või lõppematuna tunduvast koroonapandeemiast tingitud depressioon?

Kas laiad rahvamassid on praeguste piirangute tõttu tõepoolest jõudnud kliinilisse, psühhiaatrite sekkumist nõudvasse seisundisse, mis röövib elurõõmu, töövõime, huvid ja energia?

Minu hinnangul on ühiskonna värvid tõepoolest tuhmunud, väljavaated pole ehk nii kirkad kui mõnel muretumal aastal, ent üldiselt on olukord talutav. Aga ma ei osanud seni sõnastada, mis meil siis õigupoolest viga on.

Nüüd leidsin sellele kuhtuvale peegelpildile ka nime. New York Timesi kolumnist, organisatsioonipsühholoog Adam Grant pakkus