Ma panin eelmise nädala keskel üle kuu aja linnapüksid jalga. Alla tahtsid kukkuda. Püksirihmast polnud ka abi. Tuleb kingsepa juures auke juurde teha, et sellest rihmast pükste ülevalhoidmisel tolku oleks.

Jah, seda küll, ma olen veebruari algusest muutnud otsustavalt oma menüüd, kuid mu ellu on tulnud ka kõndimine. Tasahilju eelmise aasta lõpust, veebruarist üle päeva vaheldumisi ujumisega ning märtsist, kui ujula suleti, kõndimisringid absoluutselt iga päev. Vaid eriolukordades jääb vahele.

Terve varasema elu olen pidanud jalutamist-kõndimist üheks kõige mõttetumaks ja nürimaks tegevuseks. Lähme jalutama! Taevane arm, miks!? Mis mõnu, pinget, seiklusrikkust seal on? Noh, kõnnime mingi ringi, alustad koduuksest ja jõuad selleni tagasi – kas saab kuidagi targemaks, elamuse võrra rikkamaks, läheb elu lõbusamaks? Sama hästi võiks pakkuda, et lähme õue ja seisame poolteist tundi puu kõrval. Vaatame, kuidas puu kasvab. Nii mõnus värske õhk ka, tervislik. Okei, aga megaigav.

Kõndimine on ju nii algeline. Kõndimine on vältimatu. Voodist vetsu, vetsust kööki, köögist töölauani ja nii edasi ja nii tagasi. Kõnnid. Niikuinii tuleb päeva jooksul üht jalga teise ette tõsta, et liikuda. Milleks sellest mingi spetsiaalne üritus teha?

Niimoodi mõtlesin ma oma eelmises elus. Nüüd on mul uus elu – kõndijaelu. 

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega