On juba ohtralt kirjutatud, et vaktsineerimise korralduse ja kommunikatsiooniga on Eestis kehvasti. Sõnumid on alatasa üksteisele vastu käivad või sisse sõitvad. Nii valitsuse, ministeeriumi, terviseameti kui ka teadusnõukogu tasandil. Professor Irja Lutsar ajab ikka taga Räpina kandi üksikut ­vaktsineerimata vanamemme, sellal kui professor ­Andres Meerits rõhutab: „Hetkel sõltub väga palju neist, kes viirust levitavad, peamiselt noortest ja sellest, kui palju neist on vaktsineeritud.“

Fakt on see, et tänaseks on digiriik Eesti isegi Mongooliast maha jäänud. Mis on mõneti mõistetav: karjakasvataja rahvas teab, mis tähendus on karjaimmuunsusel. Sedagi tuleks märkida, et Eesti pole kaugeltki ainus maa, kus täiskasvanud elanikkonna teise poole vaktsineerimisel on tekkinud tõrked. Esimese poole entusiasmist paraku ei piisa ühiskonna avatuna hoidmiseks.