Millalgi kesksuve paiku näeb ka kõige tragim eestlane välja nagu pärastlõunane pori­kär­bes. Ta on muutunud meeldivalt loiuks, tumedanahkseks ja üritab ühekorraga endale sisse toppida suve tippsaadusi – maasikaid, hapukurke, grill-lihakäntsakaid –, et neid siis käsitööõllega alla uhtuda. 
Just sellisel jumalikul suvehetkel helistatakse mulle EE toimetusest ja küsitakse, kas ma ei tahaks midagi põnevat füüsikast kirjutada. Ridade vahel või nii. Et põhiteemaks on midagi kerget, suvist. Et ütleme, näiteks, grillimine. 
Üritades kiiresti suud tühjaks süüa ja rasvaseid näppe maikasse puhtaks pühkida, pobisen häbelikult vastuseks, et täiesti arusaadav, uimast inimest ei tasu torkida. Maarjamaa suvi on ju nii lühike, tühine silmapilk, pika ja kehva suusahooaja vahel.