Santiago de Compostela: Tõlkes püha jaaokobuse tähevälja (või kalmistut) tähendav linn Galicias on olnud oluline palverännusiht juba 10. sajandist saadik.
foto: Anneli Treumuth
Teekond Lourdes’i
viib läbi Provence’i maakonna ja seal on võimatu mitte tunda, kuidas
armumine Prantsusmaasse tahtele allumatult südamesse hiilib. Armumine
võitleb metsikult kõrgete kiirteemaksudega, 300 km eest tuleb loovutada
38 eurot, kuid loodus, mis silme eest mööda vilksatab, veenab lõplikult,
et Paul Cézanne’il oli siin kandis sündides kindlalt juba pintsel
pihus. Prantsusmaa kodude hekid tunduvad olevat pöetud
maniküürikääridega ja muru on lõigatud nullipealt nagu Sinéad O’Connori
juuksed. Põllud on kui malelauad, ühel pool valged hobused, teisel pool
mustad lehmad. Igas talus saab osta ja degusteerida veini ja oliiviõli.
Bensiinijaamu pole aga kuskil. Kui meil paak juba tolmab, märkame
imekombel bensiinijaama. Mitte ükski meie pangakaart pole aga prantsuse
tanklale meelepärane. Huvitav, miks mu krediitkaardil peaks olema
numbreid viis, veel parem kuus, mitte aga neli. Tundub, et eestlased on
kokkuhoidlik rahvas ja koodid lühemad.
Tegelikult on mul
Prantsusmaa teenindajatega varemgi olnud infarktieelseid seisundeid, nii
ka seekord. Tädi, kes peaks vastu võtma sularaha, teatab meile, et tal
on vahetuse lõpp, ja säriseb nii vihaselt nagu kuum rasvane pann, kui
sinna tass külma vett peale visata. Sularaha ta vastu ei võta ja lööb
ukse kõvasti kinni. Proovime meeleheitel oma viimast ja viiendat Maestro
krediitkaarti ja see töötab, mõtelge! Kuigi pärast seda vahejuhtumit
õitsevad teepervedel endiselt kameeliad ja magnooliad, on mu armumine
Prantsusmaasse hääbumas. Ööbime Pujaudrani-nimelises külakeses otse
kiriku kõrval, nagu on kohane palveränduritele, ja märkame juba esimesi
kammkarbi-teeviitasid, mis näitavad Santiagosse viiva 971kilomeetrise
jalutuskäigu suunda.
Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist