Suur palverännak matkabussis
Et oma hinge eest hoolt kanda, võttis Anneli Treumuth käsile 5935kilomeetrise reisi Pürenee poolsaare kõige kuulsamates palverännakupaikades.
Teekond Lourdes’i viib läbi Provence’i maakonna ja seal on võimatu mitte tunda, kuidas armumine Prantsusmaasse tahtele allumatult südamesse hiilib. Armumine võitleb metsikult kõrgete kiirteemaksudega, 300 km eest tuleb loovutada 38 eurot, kuid loodus, mis silme eest mööda vilksatab, veenab lõplikult, et Paul Cézanne’il oli siin kandis sündides kindlalt juba pintsel pihus. Prantsusmaa kodude hekid tunduvad olevat pöetud maniküürikääridega ja muru on lõigatud nullipealt nagu Sinéad O’Connori juuksed. Põllud on kui malelauad, ühel pool valged hobused, teisel pool mustad lehmad. Igas talus saab osta ja degusteerida veini ja oliiviõli. Bensiinijaamu pole aga kuskil. Kui meil paak juba tolmab, märkame imekombel bensiinijaama. Mitte ükski meie pangakaart pole aga prantsuse tanklale meelepärane. Huvitav, miks mu krediitkaardil peaks olema numbreid viis, veel parem kuus, mitte aga neli. Tundub, et eestlased on kokkuhoidlik rahvas ja koodid lühemad.
Tegelikult on mul Prantsusmaa teenindajatega varemgi olnud infarktieelseid seisundeid, nii ka seekord. Tädi, kes peaks vastu võtma sularaha, teatab meile, et tal on vahetuse lõpp, ja säriseb nii vihaselt nagu kuum rasvane pann, kui sinna tass külma vett peale visata. Sularaha ta vastu ei võta ja lööb ukse kõvasti kinni. Proovime meeleheitel oma viimast ja viiendat Maestro krediitkaarti ja see töötab, mõtelge! Kuigi pärast seda vahejuhtumit õitsevad teepervedel endiselt kameeliad ja magnooliad, on mu armumine Prantsusmaasse hääbumas. Ööbime Pujaudrani-nimelises külakeses otse kiriku kõrval, nagu on kohane palveränduritele, ja märkame juba esimesi kammkarbi-teeviitasid, mis näitavad Santiagosse viiva 971kilomeetrise jalutuskäigu suunda.
