Tegelikult on mul Prantsusmaa teenindajatega varemgi olnud infarktieelseid seisundeid, nii ka seekord. Tädi, kes peaks vastu võtma sularaha, teatab meile, et tal on vahetuse lõpp, ja säriseb nii vihaselt nagu kuum rasvane pann, kui sinna tass külma vett peale visata. Sularaha ta vastu ei võta ja lööb ukse kõvasti kinni. Proovime meeleheitel oma viimast ja viiendat Maestro krediitkaarti ja see töötab, mõtelge! Kuigi pärast seda vahejuhtumit õitsevad teepervedel endiselt kameeliad ja magnooliad, on mu armumine Prantsusmaasse hääbumas. Ööbime Pujaudrani-nimelises külakeses otse kiriku kõrval, nagu on kohane palveränduritele, ja märkame juba esimesi kammkarbi-teeviitasid, mis näitavad Santiagosse viiva 971kilomeetrise jalutuskäigu suunda.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid