Vahur Afanasjevi „Serafimas ja Bogdanis“ on mitu hooaega kvaliteetset teleseriaali
Tartu Uus Teater toob sel suvel Kolkjas lavale Vahur Afanasjevi (1979-2021) menuromaani "Serafima ja Bogdan" ainetel sündinud lavastuse. Koostööd varalahkunud kirjanikuga meenutab "Serafima + Bogdani" dramatiseerija ja lavastaja Ivar Põllu.
Tundsin Vahurit mitukümmend aastat, aga sõbrad pole me kunagi olnud. Hakkasime lähemalt suhtlema „Serafima ja Bogdani“ teatrilavale toomise teemadel alates 2018. aastast. Romaani lavale jõudmine on olnud pikk ja päris vaevaline protsess, langes ära nii mitu lavastajat kui etenduspaiga ideed. Aga et Sibulatee rahvale oli lubadus antud, tuli tegutsema hakata, pidin siis ise lubaduse täitma ja sukeldusin...
Ootamatult läks Vahur. Me pidime ju „Serafima+Bogdani“ proovides iga päev kokku saama, nii sai kokku lepitud. Ta plaanis algusest lõpuni proovides istuda ja vaadata, kuidas see käib ja sünnib. Ootasime seda aega, võimalust olla koos ja teemasid edasi arutada. Kui me proovidega pihta hakkasime, märkasime, et Vahurit polegi. Ja siis kohe ka selgus, et ta ei tulegi.
Kurb, et kirjandusajaloo jaoks võib Vahur nüüd jääda ühe hiti meheks, kes ta potentsiaalselt kindlasti polnud. Tema kuulsaim teos „Serafima ja Bogdan“ polnud kindlasti teekonna lõpp, temalt alles hakati suuri teoseid ootama. Kas ta seda ise ka teadis, kas kellelgi tuli meelde seda tallegi öelda? Ei tea, tihtipeale kipub see nii lihtne asi meelest ära minema. Oleme liiga kadedad ja iseendaga jännis. Elavad inimesed on liiga lähedal, liiga lihast ja luust, liiga ebatäiuslikud. Iga ebaõiglane ja liiga varajane surm tuletab meelde, kui vähe me oskame hinnata (ja lihtsalt toetada) elavaid. Ka neid, kes pole veel klassikud.
