ARVUSTUS | Draamateatri lavastus on karje keset õudusunenägu. Karje, mis ei jõua nendeni, kelle kõrvadele see on mõeldud

Draamateatri laval ekspluateeritakse veel kord Bulgakovi suhet diktaatoriga. Aga seal on veel palju muudki. Liiga palju, leiab Andrei Hvostov.

Pole kahtlust, et näidendi eestikeelne pealkiri „Totalitaarne romaan“ riimub Bulgakovi tekstiga, mis on tuntud kui „Teatriromaan“ – kirjutades pealkirjad vene keeles, saab paralleel veelgi ilmsemaks: „Tоталитарный роман“ resp „Театральный роман.“

Peale Bulgakovi annab näidendile veel ühe keskse teema Tšõngõz Ajtmatovi romaanist „Ja sajandist on pikem päev“ võetud müstiline „mankurt“ – hirmsa piinamise tagajärjel mälu kaotanud inimene, kes muutub orjaks, ükskõik millise käsu pimesi täitjaks just nimelt selle käsul, kes on ta viinud mälukaotuseni.