Jonuks märgib tabavalt, kuidas “enamik uurijaid on juba sajandijagu olnud ühel meelel, et kristlikud mõjutused jõudsid Eestisse enne 13. sajandi ristisõdu. Erimeelsused on hoopis selles, mida täpsemalt tähendas olla 12. või 13. sajandi alguskümnendite kristlane Eestis. Tuleks selgemalt lahti mõtestada, mida selliste terminite all mõeldakse. Ühelt poolt on arvatud, et kristlikku sümboolikat kandvad kaelaristid olid vaid moevärk või universaalne nõiamärk; teises äärmuses on tõlgendused, kus vastristituid nähakse kanoonikutena, kes pärast ristimist valdasid keskaegse katoliikluse dogmaatikat ja liturgiat ning järgisid neid igapäevases elus.”
Samuti on Jonuksil õigus, kui ta kirjutab: “Küll aga on Kristjan Oadi versioonis uudne, et ühele Eesti võimalikule kristlasest valitsejale omistatakse Lääne-Euroopa kristlikele kuningatele sarnast käitumist kuni kohaliku kirikuorganisatsiooni rajamiseni 1170. aastatel.” Täpselt nii. Miskipärast on vanemad ettekujutused lähtunud kõik eeldusest, et ristiusu maaletoomine käis Eestis kuidagi ainuomasel moel, täitsa teisiti, kui mujal Põhja- ja Ida-Euroopas. Ometi näeb ajalooteaduse üldtunnustatud meetod ette, et selliseid paralleele ja pretsedente tuleks just otsida – see, kuidas tehti ümberkaudsetes maades, ütleb midagi ka selle kohta, kuidas asjad võisid käia siin.
Olengi astunud samme, et olemasolevat infot organiseerida ning üritada kristlust ja kristlasi 12. sajandi Eestis konkreetsemalt ette kujutada. Ent selle jaoks, nagu Jonuks märkis, vajavad mõned 12. sajandi Läänemerel ristiusu levikuga seotud momendid lähemat selgitust.
Esimene eestlaste piiskop Fulco – miks ja kuidas?
Teatavasti pühitses paavst 1165. aasta paiku ametisse esimese eestlaste piiskopi Fulco. Tõin ära selle sündmuse konteksti: “Toonase Läänemere äärde ei kinnitanud paavstid piiskoppe kunagi ametisse enne, kui selles piirkonnas oli juba hulk kristlasi“. Nii see tõesti oligi kõikjal, kus ristiusk tollal Läänemere ääres levis või kindlustus.
Näiteks Rootsis toimus misjon ajuti edukalt juba 9. sajandil, esimesed piiskopid pühitseti aga alles 11. sajandil, kui üks osa eliidist olid juba püsivalt kristlased.1 Obodriitias oli ristiusku ja ka piiskoppe juba 10. sajandil, ent kristlaste ja paganate võimuvõitlused tõid maa 11. sajandi lõpuks taas paganlusse. Siis tuli võimule kristlasest valitseja Heinric Nakonid, kelle egiidi all sai 12. sajandi alguses tegutseda tubli misjonär Vicelin; piiskopiks sai Vicelin aga alles aastakümneid hiljem, kui pärast järjekordset sõdade perioodi oli kristlus nüüd püsima jäänud.2 Pommeri vürstid astusid ristiusku 1120. aastatel, esimene piiskop pühitseti Pommerisse 1140. aastatel.3 Ning mõelda võib ka tuntud Liivimaa misjonärile Meinhardile, kes sai piiskopiks alles siis, kui Liivimaal juba oli kujunenud katoliiklaste kogukond, kellele oli piiskoppi tarvis.
Samal ajal pole tollase Läänemere äärest teada ühtki näidet, kus piiskop oleks ametisse pühitsetud niiöelda ette ära, alles paganliku piirkonna jaoks. Nii ei saa nõustuda Jonuksi väitega, et “Fulco ametisse nimetamist tuleks vaadata pigem retoorilise aktina katoliiklikus maailmas jõudu koguvas Läänemere ristisõdade kampaanias, kust on pärit ka ülejäänud 12. sajandi kirjalikud allikad siinse kristluse kohta, kui päriselt mingit rolli etendanud misjonärist Eestis.”
Reaalne ajalooallikate info räägib siiski midagi muud. Sellele, et Fulco reaalselt Eestis viibis ja tegutses, viitavad säilinud tekstid otsesõnu. Ühel juhul kirjutas paavst Alexander, kuidas Fulco alles plaanib misjonitööga Eestis alustada, ministerium praedications et laborem proponit assumere, ning tahab selleks omale appi saada eestlasest munka Nikolaust.4 Teises kirjas aga kirjeldas Alexander, kuidas Fulco näeb oma piiskopkonnas rahva uskupööramiseks suurt vaeva, ad convertendam gentem illam sui episcopatus, quae Christianae fidei ignara est, totis viribus elaboret.5 Ühel juhul räägiti Fulcost Eestis tuleviku-, teises aga juba olevikuvormis. Fulco ei tulnud ka padupaganlikule maale. Fulco tuli Eestisse, et “tuua taganenuid tagasi usu juurde ja pöörata [inimesi] ristiusku”, ad revocationem et conversionem.6 Seega Fulco oli mingil ajal Eestis ja levitas siin usku. Ühtlasi oli Eestis 1160. aastate teiseks pooleks nii katoliiklasi kui ka uuest usust juba taganenuid.
Nii võib nentida, et Jonuksi sõnastus, kuidas “jääb mulje, nagu oleks Läänemere idakallas olnud asustatud arvukate usuliselt ärganutega, kes kannatamatult oma karjast ootasid”, on ülepingutatud ehk ainult tooni poolest. Reaalne allikainfo igal juhul räägib Eestis katoliiklastest 1160.-1170. aastatel, kes said omale (küll vaid lühikeseks ajaks) ka oma piiskopi.
Usk ja võim
Saab ainult nõustuda Jonuksi nentimisega, et “võimu- ja usuküsimused olid aga tollases kristluses lahutamatult põimunud ja kaasaegset mõtteviisi, kus usk on igaühe isiklik asi, ei tohiks keskaega, veel enam ristisõdade konteksti üle kanda. Keskaegne kristianiseerimine on tihtipeale tähendanud jõuga tehtavat misjonitööd, mille käigus mõni valitsejatest oma territooriumi oluliselt suurendas.” Nii see oligi: pea kõikjal 12. sajandi Läänemere ääres kasutasid võimuahned valitsejad ristiusku, et oma võimu kehtestada või tugevdada.
Õige on ka Jonuksi järgmine nentimine: “Tõmmates analoogia Põhja-Euroopaga, kus misjonitegevus käis käsikäes keskvõimu loomisega, oletas Kristjan Oad, et nii massiivse kindluse ehitamise taga [nagu Varbola – K. O.] sai olla vaid mõne võimuambitsioonika valitseja katse allutada suuri alasid enda võimu alla, nii nagu seda tegid kristlikud kuningad Euroopas. Seosed on küll ilmsed, kuid keskvõimu kehtestamine ei olnud vaid kristlike kuningate tunnus. Lihtsalt tänu kirjalikele allikatele teame nende tegevusest kõige enam.”
Olen Jonuksiga nõus, et kahtlemata olid võimuahned nii kristlikud kui (algselt) paganlikud valitsejad. Samal ajal, nagu ka Jonuks ju teab, oli ristiusk pea kõikjal 9.-12. sajandi Põhja- ja Ida-Euroopas see nö tööriist, mida (ka algselt paganlikud) valitsejad hakkasid kasutama, et oma kehtestatud võimu kinnistada. Tehti seda nii Norras kui Taanis, nii Tšehhis kui Poolas kui Ungaris. Ungaris ja Poolas kasutati sealjuures võõramaiseid kristlikke sõjamehi, et end kodus paganlike oponentide vastu kehtestada. Taanis ja Tšehhis kasutasid kristlikud valitsejad võõramaalasi, et oma uut riiki tugevalt hallata. Kas sarnaselt käisid asjad ka Eestis?
Esmalt tuleb ära õiendada üks müüt. Oma kuulsa kirjaga Skandinaavia suurnikele 1171. või 1172. aastast kutsus paavst Alexander III üles “ristiusu tõde vapralt kaitsma ja ristiusku jõuliselt laiendama”. Siiski ei agiteerinud Alexander kristlikke sõjapealikke tungima paganlikule maale, et hakata seal jõuga inimesi kristlusse sundima, nagu sageli arvatud. Kirja alguses kirjutas Alexander, et ”oleme sügavalt häiritud ja tõsiselt mures, kuuldes, kuidas metsikud eestlased ja teised nende alade paganad tõusevad üles ning mässavad [insurgere] julmalt nende vastu, kes usuvad Jumalat ja näevad vaeva Kristuse usu nimel”.7 Võtmesõna on siin insurgere, mis tähendab ja tähendas ka tollases ladina keeles mässamist, alt üles vastu hakkamist. Seega on siit näha, et vähemalt kusagil Eestis olid 1170. aastate alguses võimul kristlased.
Sama pilt paistab ka Norra peapiiskop Eysteinni kirjapandud loost, mida rääkis talle üks kahest eestlasest palverändurist (!), kes käisid millalgi enne 1180. aastat Norras püha Olavi haual palverännakul: “Üks nende meenutamist väärt jutustustest oli lugu, mille üks neist rääkis oma paganlikust isast /.../. Ükskord, kui kristlaste sõjavägi tuli tollesse piirkonda ja laastas paganate neetud pühapaigad koos sealt leitud inimestega, hindasid kristlased olevat hea aja elanikele ususõnu jutlustada, kuni uskmatute piirkondade kohal lasus uuest võidust [nova victoria] tulenenud hirm usklike ees. Kuigi nende valitseja [princeps] ise ajas püha asja, kord ähvardades, kord keelitades, oli eelpoolnimetatud nooruki isa vastuhakkajate hulgast üks tõrksamaid. Sest ta oli hiljuti kaotanud kokkupõrkes kristlastega poja ja see valu oli tema pääsemise vihkamise ning mässamise [rebellionis] põhipõhjus.”
See on tegelikult jahmatamapanevalt selge ja konkreetne, ühtlasi aga ka Eesti kristlikuks saamise harjumuspärasest loost täiesti erinev infokild. Keegi eestimaine princeps ehk vürst, valitseja “ajas püha asja, kord ähvardades, kord keelitades”; tegu polnud ühekordse sõjaretkega, vaid märkus kristlaste “uuest võidust” viitab varasematelegi konfliktidele; princeps’i propageeritud ristiusule vastuhakkamisel oli ühtlasi poliitiline, “mässamise” varjund.
Kokku paistab sellest allikainfost, et nagu varem mitmel pool mujal Põhja- ja Ida-Euroopas, nii ka nüüd Eestis üritas üks osa võimueliidist – tänases mõttes poliitikutest – kehtestada oma uutmoodi, rangemat ja kristluse ideoloogiast toetatud võimu.
Mis eriti märkimisväärne, neist kahest sõltumatust allikast paistab üks ja seesama pilt. On kristlaste, konkreetsemalt kristliku princeps’i võim; on paganate vastuhakk, mida Alexander kirjeldas verbiga insurgere, Eysteinn nimisõnaga rebellio; kirjeldus princeps’i “kord ähvardades, kord keelitades” usuedendamisest klapib Alexanderi üleskutsega, et ka Läänemere teise kalda katoliiklased tuleksid “ristiusu tõde vapralt kaitsma ja ristiusku jõuliselt laiendama”.
Kokku paistab sellest allikainfost, et nagu varem mitmel pool mujal Põhja- ja Ida-Euroopas, nii ka nüüd Eestis üritas üks osa võimueliidist – tänases mõttes poliitikutest – kehtestada oma uutmoodi, rangemat ja kristluse ideoloogiast toetatud võimu. Ning nagu mujalgi, näib sellisele katsele olevat järgnenud teiste, võimu juurest eemale tõrjutavate ülikute vihaselt paganlik vastus, mäss koos usutaganemisega. Selle vastu võisid võimuahned kristlased, nagu varem mujal, nii ka nüüd Eestis otsida abi naaberkristlaste juurest. Ajastule kohaselt võinuks nood appi tulla paavstlikult ärgitatud ristisõitjatena.
Mis puutub aga mingisugusse katoliku maailma südamest lähtunud “Läänemere ristisõdade kampaaniasse”, mis plaanipäraselt ja keskselt agiteerituna väldanuvat mitmeid inimpõlvi ja mida asjaosalised olevat tajunud mingisuguse tervikuna, siis millestki sellisest allikad tegelikult ei räägi. Relvastatud palverändusid ehk ristiretki 12.-13. sajandi Läänemerel muidugi toimus, teadvustati nende sarnasust sama aja Püha Maa retkedega, aga igaüks neist sündis omas kontekstis, erinevate gruppide eestvõttel ja oma loogika järgi. Olukorra dünaamika 1140. aastate Obodriitias, 1170. aastate Eestis, 1190. aastate Liivimaal või 1210. aastate Taanis oli iselaadne ja väga erinev. Nagu tänaseks üldteada, sündisid tollal Läänemere maade kohta paavstide otsused erinevate siinsete tegutsejate taotluste peale, mitte paavstliku poliitika väljendusena. Võrdluseks: samal perioodil toimusid sarnaselt Läänemerele siin-seal ristiretked ka katoliku Euroopa südamaades. Neid aga mingisuguse ühe mütsi alla ei suruta. Pole allikalist alust teha seda ka Läänemerel.
Varbola, võim ja ristiusk
Kokkuvõttes oleks üks võimalus olemasolevaid infokilde tervikuks siduda järgnev. Teistest Eesti tollastest linnustest märkimisväärselt suurem Varbola võidi rajada 1100. aasta paiku, kui vastava (ilmselt paganliku) ülikusuguvõsa võimuala oli saanud piisavalt suureks, et selliseid ressursse koondada. Nagu ka varem näiteks Taanis või Poolas, võis valitsejaklann mõni aeg hiljem aga hakata vaatama organiseeritud ristiusu ja kirikustruktuuri poole, et oma võimu korrastada ja süvendada. See selgitaks piiskop Fulco ametissepühitsemist. Ning nagu Jonukski välja tõi, on jäljed ristiusust Eestis ju läbi 12. sajandi aina selgemad. Siia sobib täpselt ka Jonuksi väljatoodud fakt, et Varbolast on leitud silmatorkavalt palju ristisümboolikat.
Ent nagu varem Taani ja Poola, nii ka Eesti laiem eliit võis sellisele kristlikule võimusüvendusele vastu hakata. Jäljed kuskil Eestis võimul olnud kristlaste ja mässavate paganate konfliktidest on meil 1160.-1170. aastate kohta igatahes olemas, ning nähtavasti paganad mõneks ajaks võitsid, nagu toimus ajuti varem ka mujal. 13. sajandi alguses võisid Eesti võimuahned kristlased teha taanlaste kaasabil uue katse, millega näib käinuvat kaasas ka esimese omamaise raha löömine; sellise mudeli kohta on olemas, nagu toodud, analoogia Rügenilt.
Muidugimõista on kõik ettekujutused tollasest Eestist rohkem või vähem oletused. Ent selline pilt annab reaalsetele olemasolevatele infokildudele mõtte (nii mastaapne Varbola; eestlaste piiskop Fulco; eestimaine vägivaldselt kristlik princeps) ja seob nad tervikuks, mis klapib ka muu tollase Põhja- ja Ida-Euroopa üldpildiga. Alternatiiv oleks oletada paganate sekka ette ära määratud piiskoppe, mingisugust paavstliku heakskiiduga põlvkondadepikkust vallutavat ristisõjakampaaniat vms, mille kohta reaalset ajalooallikate infot aga ei ole ning mis olnuks ka unikaalne ja pretsedenditu. Selline spekuleerimine poleks minu meelest kooskõlas ajalooteaduse heade tavadega.
1 Blomkvist, N., Brink, S., Lindkvist, T. The kingdom of Sweden. - Berend, N. (toim) Christianization and the Rise of Christian Monarchy. Cambridge: Cambridge University Press, 2007, 167-213 (176-183).
2 HCS I, 41; Herrmann, J. Die Slawen in Deutschland: Geschichte und Kultur der slawischen Stämme westlich von Oder und Neisse vom 6. bis 12. Jahrhundert. Berlin: Akademie-Verlag, 1985, 380-382, 391-392; Fonnesberg-Schmidt, I. The Popes and the Baltic Crusades 1147-1254. Leiden-Boston: Brill, 2007, 49-50.
3 Guth, K. The Pomeranian Missionary Journeys of Otto I of Bamberg and the Crusade Movement of the Eleventh to Twelfth Centuries. – Gervers, Michael (toim). The Second Crusade and the Cistercians. New York: St Martin's Press, 1992, 13-23; Petersohn, J. Die Kamminer Bischöfe des Mittelalters: Amtsbiographien und Bistumsstrukturen vom 12. bis 16. Jahrhundert. Schwerin: Thomas Helms Verlag, 2015, 19, 22, 113-115.
4 LUB I, 4.
5 LUB I, 6.
6 LUB I, 4.
7 LUB I, 5.
