Liiga lihtsalt võib argiõhtul sündida otsus võtta klaas veini. Küll on vaja päevapinge maha laadida ja end premeerida või on veel nõmedaid kohustusi ees, mis klaasikesega talutavamad. Minu eesmärk pole tõmmata alkoholi tarvitamine nulli, vaid olla iseenda parim versioon.
Ametlik poliitika on, et alkoholiga liialdamine on käitumise ja vähese tahtejõu viga. Kohtud siiani karistavad „vabatahtliku võõrutusega“.
Alkoholi hinna tõustes ei liigu raha tingimata mitte ainult Lätti, vaid hoopis mustale turule. Kanep on odavam, pole taarat, ei jää lõhna ja hommikuks oled kaine.
Petlik on kujutlus, et alkoholiprobleemiga on värisevate kätega tsüklistid ihaldamas hommikust lonksu. Ei, nad on tavalised inimesed, igal pool meie ümber, sageli hoopis kodus diivanil.
„Mitte kuhugi ei ole abi saamiseks pöörduda,“ ütleb enda alkoholitarbimise kohta 45aastane Birgit, ametilt õpetaja. „Surnuks joomise tsüklistidele on anonüümse abi kohad olemas, aga minusugune valge põllega tädi on lõksus.“
